Reet on arvutitega tegelenud juba nii kaua, et mäletab perfokaarte ja mürisevaid trükimasinaid. Nüüd täitub tal juba 15 aastat CGIs töötamist ja selle tähistamiseks rääkisime temaga CGIst, tööst, arvutitest ja elust.

Reet, oled nüüd juba 15 aastat meil töötanud. Kuidas sa CGIsse tööle jõudsid?

Tulin 1998. aastal tööle aktsiaseltsi Novo BCS, sest otsiti FoxPro programmeerijat, aga kuna selles programmeerimiskeeles polnud palju tööd, õppisin juurde Basicut ja Javat. Seda viimast käisin õppimas Helsingis nii, et sõitsin hommikul Soome ja õhtul tagasi – ja nii viis päeva järjest. Soome keeles Javat õppida ei ole lihtne, aga sain vähemalt õppematerjalid. Väga tore oli tol ajal: käisime matkadel ja kollektiivis oli palju naisi, käime siiani läbi. Vahepeal läksin tööle mujale, kuid 2006. aastal jõudsin Novosse tagasi ja olen sellest ajast alates siin töötanud, vahepeal on firmast saanud CGI.

Mis on firmas ja IT valdkonnas selle ajaga muutunud?

CGI on suur globaalne firma, see annab teatud turvatunde, näiteks kui mõni projekt ei õnnestu, saab seda teiste töödega kompenseerida. Kõik töötajad on toredad, kuigi naiste osakaal on praegu varasemast palju väiksem. Samas, ma töötan ka kodukontorist, seega kolleege eriti ei näe. IT-s on Eestis muutunud eelkõige see, et 90ndatel oli rohkem sellist isetegemist ja kõik oli hallatavam. Praegu on rohkem seda, et paljud asjad peavad omavahel kokku sobima, mis omakorda seab piirid. Paljud on ka liikunud Microsofti alla, mistõttu väiksemaid tegijaid on vähem.

Kuidas sa arvutite juurde jõudsid?

Olin teismeline, kui läksin vennaga tema pruudi juurde, kes oli arvutioperaator. Tema trükkis ühel trükimasinal ja siis teised hakkasid selle peale mürina saatel printima. See tundus nii lahe! Ja seda tööd sai teha ka öösel või õhtul ja ma ei tahtnud kindlasti tulevikus kaheksa tundi kontoritoolil istuda, seega see tundus lahendus.

Koolis käisin 21. keskkoolis inglise keele süvaklassis, kus paljud ained olid inglise keeles, aga polnud õpikuid, seega pidime ise tegema kaarte ja konspekte. Pärast kooli läksin õppima TPIsse majandusliku informatsiooni mehhaniseeritud töötlemise organiseerimist. Kooli kõrvalt läksin tööle Plaanikomitee arvutuskeskusesse arvutioperaatoriks. Peab mainima, et mu kaastudengid õppisid informaatikat teoreetiliselt, arvutit nägemata. See ehk seletab, miks vaid paar-kolm kursuse lõpetajat töötab IT-valdkonnas; ühes matemaatika-alases õppeaines andis õppejõud valida, kas kirjutada maatrikseid töötlev programm või teha eksam. Ma tegin programmi.

Kui lõpetasin TPI, suunati mind tööle Plaanikomitee Arvutuskeskusesse programmeerijaks. Siis ma tootsin ise neid perfokaartide hunnikuid, mida operaator arvutile söötis. 1980ndatel pidin lapse tervise tõttu töölt ära tulema, alustasin eraettevõtlust, leidsin ise endale kliente. Peamiselt kirjutasin järgmised kümmekond aastat raamatupidamise teemalisi programme. Personaalarvutid muidugi arenesid jõudsalt paremaks. Internetti tollal polnud. Kõik uus info tuli IT inimeste omavahelisest läbikäimisest ja välismaistest ajakirjadest.

Mis on CGIs olnud kõige suuremad väljakutsed ja huvitavamad mälestused?

Kõige esimene töö, mis ma CGIs tegin, oli inglastele, kes olid väga lõbusad härrasmehed. Aga see programm, mis me tegime, ei saanudki kunagi valmis, sest esile kerkis üks tehniline probleem nende endi seadmega. Seega esimene töö läks aia taha. Hiljem on olnud veel erinevaid rahvusvahelisi töid, on tulnud ette ka kultuurilisi erinevusi.

Kas arvutipisik on ka lastele ja lastelastele külge hakanud?

Mu kolmest tütrest üks on otseselt arvuti-inimene. Kerti lõpetas esiteks Tallinna Pedagoogilise Seminari kunstiõpetajana. Ja siis on ta Tallinna Tehnikaülikoolis õppinud meditsiinitehnoloogiat ja teeb nüüd meditsiinialast äppi. Teised on arvutitega seotud kaugemalt. Mariliis on ka kunsti õppinud, aga Tartu Kunstikoolis, ja disainib 3D-kujundeid ’kristallklotsidesse’ ning vahel kujundab veebi. Linda Li on kõige noorem ja väidab, et arvutiinimesed on friigid. Ta on soovinud kogu elu saada arhitektiks. Arvutit – seda friikide tehtud asja – kasutab iga päev; joonistab maju Archicad-is.

Lapselapsed saavad ka juba arvutitest aru, mängivad igasuguseid mänge. Üks lapselaps ei osanud veel rääkida, aga oskas juba leida iPadis pildi selle kohta, mida tahtis öelda. Tänapäeva lastel on arvutikasutus veres.

Lõpetuseks, kuidas CGIs meeldib ja mis edasi plaanis?

Töötan kodukontorist, mulle meeldib nii ja CGI võimaldab seda. Mulle meeldib maal olla, seal on hea tööd teha. Eks varsti vaatan ka paindliku pensioni poole, aga mulle IT valdkond väga meeldib, sest see on nagu teine maailm, kuhu minna.